Monday, June 11, 2018

Sini-mustad hübriid nöörpäitsed ning ratsmepikendused


Aasta algul valmisid nelja rõngaga nöörpäitsed. Ning grippidega ratsmed. Nelja rõngaga nöörpäitseid nimetan ma omas peas ka hübriid päitseteks. Kuna neil on kohe mitu kasutusviisi. Ratsmerõngastega nöörpäitseid pakuvad Eestis mitmed varustuse müüjad. Enamasti asetsevad nende rõngad sõlmedes suunaga ülevalt alla. Seda pean ma veaks. Esiteks hakkavad selliselt kinnitatud rõngaste all sõlmed kergemini lahti jooksma ning teiseks on sellisel juhul ratsmeid sageli võimalik kinnitada ainult otse rõngasse.

Selle komplekti valmistamisel ma esimese hooga ise ka ei mõelnud sellele, et ma tahaks ratsmeid mõnikord teisiti kinnitada. Ning valisin ratsmete materjaliks kummigrippidega lindi ja standard pikkuse.

Paar kuud hiljem vlmisid ratsmepikendused. 

Ratsmepikendused võimaldavad (nöör)päitseid kasutada kahel lisamoel.

Esimesel pildil on pikendused viidud läbi ninaosa rõngaste, alt risti ja vastaskülje ülemistesse rõngastesse. Sedasi on päitsed muudetud crossunder ehk Dr.Cook tüüpi suulisteta valjasteks. Ratsme surve mõjutab tervet pead. 


Teisel pildil on pikendus viidud taas läbi rõnga ning kinnitub vastaskülje ninaosa rõngasse. Nii tekib indiaani hakamoori (indian hackamore) efekt. See on minu isiklik lemmik suulisteta variatsioon kuna on siiani toiminud kõigil hobustel kellega seda katsetanud olen.


Ratsmepikendused on valmistatud pehmest ning libedast nöörist mis tagab selle, et andes ratsme lõdvaks, jookseb ka nöör lõdvemaks.

Olen kasutanud ka varianti kus panen ratsmed ilma vahedetailita sedasi risti, kuid siiss on vaja tavalisest pikemaid ratsmeid või jääb pihku hirmus lühike jupp.

Kuna sellel hobusel suuliseid ei kasutata, ei hakanud ma lisaks suulise riputus rihmasi tegema. Kuid idee poolest on need päitsed kasutatavad ka suulistega valjastena. Suuliste rihmad kinnituksid ülemistesse rõngastesse nagu näiteks kestvusratsutamis valjastel.

Sellist tüüpi päitsed sobivad hästi kestvusratsutamiseks, matkamiseks või kasutades korraga kahte ratset ning erinevaid kinnitusviise näiteks ka harjutamaks hobust suulistelt suulisevabale sõidule või vastupidi. 

Loomulikult on need kasutatavad ka tavaliste nöörpäitsetena. 


Tähelepanelikum silm või kogenum kasutaja võib märgata, et piltidel kujutatud päitsed ei ole päris ideaalses mõõdus selle hobuse jaoks. See tuleneb asjaolust, et peale esimest korda proovimist talvel, ei ole need rohkem kasutust leidnud. Ja ma pole jõudnud tegeleda nende parajaks tegemisega. Viimasel pildil proovisin kriitseldada, kus ja kuidas nöörpäitsed tegelikult jooksma peaksid. see tähendab, et kurgu alust osa tuleks pikendada u.2cm, põseosa 2-3 või lausa 4cm. Ninapealne pikkus on paigas ning nina alust osa võiks lühendada kummaltki poolt umbes 4cm. Liiga lõdvad päitsed liiguvad peas rohkem kui vaja ning sellega hajub ka märguanne. Ühe täiendusena kaalun nende päitsete puhul alumisse aasa rõnga lisamist. Talutamiseks on selle hobuse puhul mugavam nöör alla kinnitada, kuid päitsete nöör on parasjagu suur suutäis ratsmete karabiinile. Mugavama kasutamise nimel sobiks sinna üks rõngas hästi. 


Sunday, December 17, 2017

Suulisteta, suulistega, kes on paha ja kas on paha?

Suvi on ammu seljataga. Isegi sügis on justkui läbi. Jõulud käega katsuda. Ja ma pole leidnud üldse aega midagi kirjutada ega võimalike lugejatega jagada. Selle aasta lõpp on olnud erakordselt kaootiline. Mitte, et mu elu üldse kunagi liiga rahulik ja selgepiiriline oleks olnud. Aga nüüd on olnud selliseid perioode kus ööpäevas une jaoks jätkus vaid 4-6h ja sedagi juppide kaupa. Ka uus aasta ei paista eriti rahulikumalt algavat.

Ometi olen selle kaose sees tegelikult ka ühtteist valmis nikerdada jõudnud. Aga siis algas elektroonikavidinate ülestõus. Ma ei mäletagi na mille kõigega jantimist on olnud. Igatahes fotokas mul enam ei välguta, telefonil on ekraan ämblik ja arvutihiir jukerdab. Kui mõned hädad üles lugeda.

Täna õnnestus lõpuks hobuste külge proovida mõned värskemad vidinad. Ja saadud positiivsest emotsioonist innustatuna kukkusin kohe midagi ka kirjutama.

Mõte jooksis sellele rajale, et... Taaskord, mite esmakordselt.. Et, et.. Mis värk on siis selle suulisteta ja suulistega dilemmaga. ? Kub siis on halb. Või hea. Või kuidas.

Kuna ma ise teen erinevaid suulisteta variante, mõtlesin et oleks aus oma seisukohta väljendada ja põhjendada.

Ja minu seisukoht on, et kumbi pole halvem ega parem. Ma arvan, et iga hobune võiks olla sõidetav suulisteta kuid ei pea olema sõidetav suulistega. Kuna, kui hobune on maast käsitletav suulisteta, peaks ta seda olema ka sadulast. On üksikuid erandeid kellel trauma tõttu ei pruugi suulisteta varjandid ega ka lihtsalt päitsd sobida. Rohkem on hobuseid kellel suus toimub midagi, mis muudab sobivate suuliste leidmise keeruliseks.

Suuliste vastaste peamine argument on, et metall teeb hobusele suus haiget. Samal ajal ignoreerivad nad aga fakti, et KÕIK suulisteta valjastuse varjandid on loodud mõjutama hobuse tundlike näonärve.

Ükskõik kumba varjanti valida ning ükskõik mis põhjusel peaks eesmärgiks olema rahulik, lõdvestunud hobune. Tiriv hobune ei vaja alati teravamat "pidurit" vaid võib hoopis juba võidelda liiga tugeva surve vastu või olla häiritud juhuslikus, varustuse tekitatud ebamugavusest.

Ma olen alati valmis hea meelega üritama seletada ja juhendada, kuidas valida suulisteta valjastust. Kuna kasutan ja katsetan seda ise juba aastaid paraleelselt suulistega valjastusele. Aga tahaksin ka hoiatada, et imevahendeid ei ole olemas ja ideaalse lahenduse leidmine võib nõuda mitmeid katstusi ja ebaõnnestumisi. Aga lõpptulemus on seda väärt.


Wednesday, September 20, 2017

Vikerkaare värvides päitsed nagu "staaridel"

Mul on kirjeldamatult hea meel tõdeda, et lõpuks ometi olen saanud enda kätte värvilised nöörid. Ja mitte lihtsalt värvilised vaid kohe päris "õiged". Ehk siis saan nüüd teha päitseid samadest materjalidest mida kasutavad kõik euroopa populaarsemad nöörpäitsete valmistajad. Samadest materjalidest päitseid kasutavad näiteks paljud Instagrami mõistes staarid. Et anda natuke aimu, siis ka sellised kelle jälgijaskond küündib kümnetesse tuhandetesse.


Esimese tellimusega hankisin prooviks nööri kümnes erinevas värvitoonis. Igat nii palju, et valmistada ühed päitsed.


Nüüd saan lisada ka mõningad tehnilised andmed materjali kohta:



  • Ø = 6
  • Punutud:16x haru
  • Kaal: 20 grammi meeter
  • Tugevus: 520 daN(kg)
  • Tihedus: 0.91 g/cm³
  • Kiu tüüp: Polypropylene Multifilament
  • Pesu temp. 30º
  • Made in EU
















Thursday, June 15, 2017

Sadula elustamine

NB! ESIMENE LÕIK VÕIB SISALDADA ELAVA FANTAASIAGA INIMESTELE HÄIRIVAID DETAILE! Järgmised lõigud on ohutud - Eilseks päevaks oli mul planeeritud suvepükste õmblemise lõpetamine ja lapiseelikut teha nii palju kui jõuan. Eriti ei jõudnud. Püksid ei jõudnud üldse masina ligi. Hankisin endale geniaalselt debiilse vigastuse - lõikasin niidiga koos ka sõrmeotsast jupi - mitu kihti nahka. Täitsa auk oli sees ja veri voolas. Ma üldiselt ei karda selliseid asju aga seekord oli küll tunne, et pilt võib eest minna kuigi valus ei olnud grammivõrragi. Õnneks sattus härra just sama aeg kui ma sügavkülmast marju otsisin, millega sõrme külmutada, koju tulema. Kellelegi sündmust kirjeldades kadus endal see jube tunne ära.

Igatahes, arvasin siis, et päev on nahkas. Aga üllatuseks potsatas mulle messengeri kiri. Küsimusega kas ma sadulat oskan parandada. Teadmata täpsemalt mis viga ja milline sadul, ma pisut kõhklesin, ning vastasin, et oleneb mis viga.
Vana raamita sadul, turjapealne osa lahti. - Muutusin julgemaks. Enda raamita sadulaid olen juba kohendanud. Ja üldiselt on need sadulad pisut lihtsamad aru saada kui raamiga sadulaid. Viimaste remontimist ma vist ei julgeks veel katsetada.

Enda vana raamita sadula võtsin eelmine aasta üsna juppideks lahti ja panin uuesti kokku.

Pealelõunat jõudis sadul minu juurde ja minu suureks rõõmuks oli tegu juba tuttava probleemiga. Ning sadula üldine olukord kordades parem kui mu enda omal enne operatsiooni.


Seda, et pilt oleks tulnud pisut teise nurg alt teha, taipasin alles siis kui sadul juba kokku oli õmmeldud. Kes analoogsete sadulatega on kokku puutunud, saavad ehk aru, et esikaare parempoolne ots on täiesti lahti. Huvitav oli see, et nii tagakaare kinnitused kui ka esikaare teine pool olid ilusti tugevasti kinni. Mistõttu arvan, et tegu oli juba tehasepoolse veaga. Loomuliku kulumise korral oleks ka teised kaarekinnituseed juba lõtvunud või kusagilt läbi kulunud.

 Selle sadula enda materjal oli ka veel täitsa heas korras. Tänu sellele oli vanade õmblusaukude järgimine võrdlemisi lihtne ettevõtmine. 


Materjal millega need kaared kinni on õmmeldud on pigem peenike nöör, mitte niit. Mul õnneks oli seda veel just parasjagu varuks. Küll pisut teist tooni. Siin on ka näha natuke, kui pikkade pistetega kaar ka algselt kinnitatud oli. Ma ei hakanud ise ka tihedamalt õmblema, sest tegelikult on pikal pistel sellise materjali puhul ka praktiline eesmärk. Pikema piste korral toetub nöör/niit laiemale pinnale ning ei hakka materjali rebestama. Tihedama piste puhul oleks oht, et järgmisena annab alla sadulamaterjal mitte seda koos hoidev nöör. 
Ma ei julge selles osas kihla vedada, kuid tundub, et see sadul on tehtud sellisest huvitavast asjast nagu pressitud nahk. Nahatööstuses tekkiv nahapuru segatakse liimainega ja pressitakse "nahaks".  Sarnasest materjalist on tehtud ka paljud odavama hinnaklassi valjad. Mu enda sadul, mida remontisin, on täiesti tekstiilist (lihtne parandada aga super kiire lagunema). 


Vaatasin igaks juhuks üle ka sadula teised õmblused ning avastasin parema poole vöötrippide juurest muret tekitava koha. 
 Vöö pingutamisel/lahti tegemisel sikutatakse trippe sadulast eemale ning selle tulemusel oli sealne õmblus osaliselt lahti. 

Kuna need tripid asuvad kihtide vahel ja ligi pääseb justkui taskust tuli nüüd nupukas olla. Õnneks oli orginaal õmblusel lahti ainult alumine äär. Kinnitasin vana õmbluse otsad ja lisasin oma nööriga uue õmbluse millega läbisin materjali kõiki kihte. Algupärane õmblus on ainult läbi vahekihtide. 




Otste kinnitamisel kasutan lisaks sõlmimisele ka sulatamist. See fikseerib otsad kindlamalt ning sõlmed ei saa lahti hargneda. 


Alumiselt küljelt leiab õmbluse joone üles ainult siis kui teada mida ja kus otsida. 


Lõpetuseks tegin veel tulejumalat. Käisin vöötrippide augud tulega üle, et hargnemist pidurdada. Sageli on nahast trippidel tagaküljes tugevduseks ja venimise vastu lisatud nailonist kiht. See läheb aga kähku karvaseks. Ja pidev pandlakeele taha takerdumine harutab materjali üha enam. Lõpuks võib see niimoodi täitsa puruks kuluda. Kulumise ja hargnemise pidurdamiseks sulatasin iga augu juurest hargnenud osas pehmeks ja silusin sõrme (või põidlaga) maha. See on selline natuke ekstreemne ettevõtmine mis vajab harjutamist - algaja võib näpud villi kärsatada. Ma olen peamiselt käepaelte otsi sulatades seda õiget tunnetust harjutanud :)



Thursday, May 25, 2017

Treeninglipud


Avastasin eelmine aasta enda jaoks sellise asjanduse nagu treeninglipp. Inglise keeles rohkem "natural horsemanship flag" nime all.

Ime lihtne ja nii mitmeti kasutatav vidin. Sobib steki otsas parema nähtavuse saavutamiseks, sihtmärgitreeninguks.. putukate ära ajamiseks...







Saturday, May 6, 2017

Matkapäitsed

Nöörpäitsete tegemisel jäävad aegajalt järgi ebamäärase pikkusega jupid. Mõtlesin ja mõtlesin ja nagu ikka, lihtsalt kukkus idee pähe. Ja panin juppidest kokku matkapäitsed. Esialgu sai neid valmis kaks isendit.

Matkapäitsete idee tekkis mulle vaikselt pähe juba aastaid tagasi kui sai suvesi matkahobuste seljas veedetud. Oli olukordi kus oleks tahtnud taskust päitseid ja nööri haarata, et mõni rivist välja valguv hobune paelaotsa võtta. Aegajalt sattus gruppi ikka ka selliseid ratsanike kellel oli (ka kogenud matkahobuse) rivis hoidmisega raskusi. Ja sattus ka selliseid isehakanud kauboisid keda oleks tahtnud paelaotsa püüda, et ta ülejäänud gruppi koos iseendaga ohtu ei paneks.

Need kahed matkapäitsed on valminud ühest ja samast nöörist. Valge-roheliste päitsete puhul kasutasin nööri kesta ja tumesiniste puhul leidis kasutust nööri südamik.

Tahtsin just kergemaid ja pehmemaid päitseid kui tavapärased hobuse õpetamiseks mõeldud nöörpäitsed.


Nagu juba mainitud, kasutasin rohe-valgete päitsete valmistamisel nööri kesta. Sõlmede asemel on näopealsed liitekohad tehtud pistes nööri teisest osast läbi. Nii tekkisid madalamad kuid tugevad liitekohad.



Tumesinised päitsed on tehtud nööri sisemusest. Nende puhul kasuasin küll samasuguseid sõlmi nagu tavalistel nöörpäitsetel kuid kuna kesta eemaldamise järel ei ole nöör enam nii jäik siis ei tohiks need hobust ka segada. 


Mõlemad matkapäitsed on tehtud kahest nöörijupist mis omavahel kokku sõlmitud. Ühtlasi tekkis sedasi permanentselt ühendatud talutusnöör.
Tumesiniste päitsete puhul on ära kasutatud ka peenem nöör mis oli algselt südamikuks Sageli koosnevad jämedate nööride südamikud erinevadest peenematest nööridest.
Peenike säbruline materjal sai siinkohal kasutatud ära nina pealse punutisena ning talutusnööri otsa stopperi tegemiseks.

Kuna erinevalt treeningul/hobuse õpetamisel kasutatavatest nöörpäitsetest, ei ole matkapäitsete puhul sõlmede ja liitekohtade asukoht hobuse näol enam nii oluline saab neid päitseid kasutada väga erinevas mõõdus hobustel. Tumesiniseid päitseid proovisin pähe nii keskmist FULL suurust kandval hobusel (turi tsirka 160cm) kui ka väikesel VÄIKEPONI/SÄLG suurust kandval ponil (turi umbkaudu 110cm).






Wednesday, May 3, 2017

Veel mõned esitluspäitsed

2015 aastal esimesi näitusepäitseid tehes valmistasin ka sellise viguri millele ma eesti keeles nime anda ei oskagi. "Converter" oleks see inglise keeles. Mõte on lihtne. Tegu on rõngastega ninarihmaga mille abil saab olemasolevad valjad (või kuklarihma nagu siin pildil) muuta näitusepäitseteks.



 Alati leidub ka selliseid tõid mis mitte kuidagi valmis saada ei taha. Alustasin ka ühe araabia stiilis kostüümi tegemist. Ainsana on valmis saanud päitsed. Lisaks peaks tulema sadula kate ja rinnarihm. Sadulakate on peaaegu kokku õmmeldud. Aga nüüd arvan, et ma vist harutan selle uuesti lahti ja teen pisut ümber ja paremini. Rinnarihma olen alustanud ja harutanud juba mitmel korral. Minu ambitsioonika plaani sisse kuulub ka ratsmetele mõeldud kaunistused ja samas stiilis valjad või midagi sellist. Materjal ootab kapis. Äkki saabki kunagi valmis.Näiteks siis kui endale araabia hobuse kunagi juhtun soetama. Kui üldse.


Järgmisena ühed minu lemmikutest. Valmisid 2016 suvel. sarnaseid tahaks veelgi teha. Ja järgmine kord jätaks midagi ka endale isiklikuks tarbeks alles. Ikka jälle selle mõttega, et äkki kunagi hakkan uuesti ka hobuseomanikuks.


Mul on värvidega "mingi teema". Ja kohviga. Näiteks on üks eesti tõugu mära kelle värvus vist on ahkmust või hõbe ahkmust. Aasta jooksul ta värvitoon muutub. Mittehobuseinimesele selgituseks siis, et kohvi värvi. Ja sellest samast tulenevalt tekib mul seda hobust nähes iga kord kohvi isu. Sarnane häda oli nende päitsetega. Ma ise nimetaks selle nööri värvi küll karamelliks, aga kohv isu tekitas ikka. Sära lisasin 4mm "miracle" helmestega mis valguse käes säravad ja helgivad. Miracle helmed on ühed mu lemmikutest, sest kui ma järjekordselt mõned tuhanded pisikesed helmed toapõrandale laiali suudan ajada siis nende otsimiseks tuleb vaid laelamp kustu panna j taskulamp appi võtta. Vaatad kus särab ja sealt korjad. Õnneks mu helmeste ja pärlite külvamise oskus enamasti lõõb välja hilisemal kellaajal kui väljas juba pime ja seda taskulambi nippi lihtne rakendada.

Minu kõige-kõige esimene katse näituse/esitluspäitseid teha algas aga hoopis lõngaga. Üritasin luua midagi audentsete araabia päitsete laadset. Kahjuks ma ei ole suutnud siiani endale selgeks teha kuidas see päris õige punumine käib, et saavutada ruumilist efekti. Kahtlustan, et neid tehakse kahe inimese abil ja kasutades "finger loop braidingut" (jälle ei meenu eestikeelne väljend). Tänapäeval on audentsete päitsete nime all liikvel ka palju lihtsustatud, ehk lihtsalt punutud päitseid kuid kes on korra näha ja näppida saanud neid päris õigeid suudab tõenäoliselt ise ka aru saada kui erinevad need punutised üksteisest tegelikult on. Nende punakate päitsetega ma väga rahule ei jäänud ja kaunistamisega liiga palju vaeva nägema ei hakanud.